Châteauneuf-du-Pape on veinipiirkond, mis asub Lõuna-Prantsusmaal Vaucluse departemangus Orange ja Avignon linnade vahel Châteauneuf-du-Pape linna ümbruses. 1936. aastal rajatud apellatsioon laiub 3200 hektaril, kus asub 320 veiniaeda. Châteauneuf-du-Pape piirkond jaguneb 5 alampiirkonnaks ümbritsevate linnade järgi: Châteauneuf-du-Pape, Orange, Courthezon, Bedarrides, Sorgues.

Kokku toodetakse piirkonnas veidi üle 100 000 hl (14 mlj pudelit) veini aastas, mis on rohkem kui nt kogu Põhja-Rhône's kokku. Kuigi apellatsioonireeglid lubavad toota nii valgeid kui ka punased veine, siis moodustavad 94% piirkonna veinidest punaveinid. Rose veinid ei ole lubatud. Kokku eksporditakse ligi 60% veinidest.

Veinid pudeldatakse traditsiooniliselt omapärasesse tumedasse veinipudelisse, millel on reljeefselt kujutatud paavsti sümboolikat. Pudelile on kirjutatud embleemi ümber Gooti tähtedega Châteauneuf-du-Pape contrôlé. Viimasel ajal on mitmed tootjad loobunud paavsti pitserist pudelil ja eelistavad üldisemat piirkonna sümboolikat, ent pudeli kuju on jäänud samasuguseks raskekoeliseks.

 

Châteauneuf-du-Pape ajalugu

Aastal 1309 otsustas Rooma paavst Clemens V, endine Bordeauxi peapiiskop, kolida paavstiriigi pealinna Lõuna-Prantsusmaale Avignoni. See nn Avignon vangipõlv kestis ligi 70 aastat ning lõppes alles 1377, mil Gregorius XI viis pealinna tagasi Rooma.

Clement V ja tema järeltulijad nn Avignon vangistuse perioodist armastasid Burgundia veine ja panustasid veinikultuuri arendamisse kogu selle seitsmekümne aasta jooksul. Sel ajal oli viinamarjakasvatus Avignoni ümbruses muidugi kõike muud kui hiilgav.

Clement V järeltulija, paavst Johannes XXII propageeris ja tarbis kohalikke veine ning avas sellega Châteauneuf-du-Pape veinidele uksed Euroopa aadlike majapidamistesse. Johannes XXII ajal said sealsed veinid tuntuks kui "Vin du Pape" ("paavsti vein"), millest hiljem sai mõiste Châteauneuf-du-Pape. Johannes XXII püstitas ka kuulsa lossi, mis seisab piirkonnas apellatsiooni sümbolina. Hiljem sai Châteauneuf-du-Pape'st 1936. aastal üks esimesi Prantsuse AOC'i.

18. sajandil turustati veine „vin d'Avignon" nime all. 19. sajandi alguses mainivad allikad esmakordselt veini nimega Châteauneuf-du-Pape-Calcernier, mis on ilmselt veidi kergemas stiilis vein kui Châteauneuf-du-Pape tänapäeval.

 

Châteauneuf-du-Pape apellatsioonireeglid

20. sajandi alguses vaevas Châteauneuf-du-Pape veinipettused, mistõttu kehtestati erinevaid tootmisreegleid kõikidele Châteauneuf-du-Pape's toodetud veinidele ning need kehtestati juba 1923. aastal, rajades teed tulevastele Appellation Contrôlée reeglitele. Esimesed apellatsioonireeglid lubasid kasvatada kümmet viinamarjasorti, mis laiendati 1936. aastal kolmteistkümneni ja alates 2009. aastast koguni 18 viinamarjasordini. Nende reeglite peaarhitekt Parun Pierre Le Roy määratles ka veinide minimaalse alkoholisisalduse ning seadis piirangud saagikusele. Üks täiendav paruni soov oli rajada viinamarjaistandusi pinnasele, mis ei olnud piisavalt sobilik lavendli või tüümiani kasvatamiseks.
Châteauneuf-du-Pape apellatsioonipiiridesse jäävate viinapuude võralõikuses on lubatud ainult põõsas tüüp.

 

Châteauneuf-du-Pape Terroir

Apellatsioon laiub Rhône'i jõe idakaldal Orange linna ümbruses Avignonist kagus. Piirkonna kõrgus ulatub kohati 120 meetrini merepinnast. Kogu kasvuala on 3200 hektarit, milles leiab kolme erinevat tüüpi pinnast või Terroir. Põhjas ja kirdes on kuulsad Galets roulés, ümmargused veerekivid, mis katavad savist pinnast. Kivid talletavad endasse päikesesoojuse, mida on piirkonnas isegi kuni 2800 tundi aastas, vabastades seda aegamisi öösel aidates sellega kaasa viinamarjade kiiremale valmimisele kui idaosas, kus pinnas on enamasti liivane või lõunas, kus pinnas on tüüpiliselt liiva ja savine hea drenaažiga kruusasel aluspinnasel. Võimas mistraal tuul kannab piirkonnast minema niiskuse, süvendades kuiva kliima mõjutusi veelgi.

 

Châteauneuf-du-Pape viinamarjasordid

Algselt oli lubatud piirkonnas kasvatada vaid 13 erinevat viinamarjasorti (al. 2009 18 sorti), domineerivateks viinamarjadeks nn GSM: Grenache, Syrah ja Mourvèdre, mis on ka põhisordid Châteauneuf-du-Pape veinisegus.

Lubatud viinamarjasordid on: Grenache, Syrah, Mourvedre, Bourboulenc, Cinsaut, Clairette blanche, Clairette rose, Counoise, Grenache Blanc, Grenache Gris, Muscardin, Picardan, Piquepoul blanc, Piquepoul gris, Piquepoul noir, Roussanne, Terret noir, Vaccarèse.

Piirkonnas ei ole erinevate viinamarjasortide osakaalude kasutamisele piiranguid, samuti ei ole määratletud põhi- või lisasorte, erinevalt teistest apellatsioonidest Prantsusmaal. Seetõttu on teoreetiliselt võimalik toota Châteauneuf-du-Pape veine kõigist 18 erinevast lubatud sordist. Tegelikkuses on Châteauneuf-du-Pape veinides enamasti domineerivaks viinamarjaks Grenache.

Kõikidest veiniaedadest on 72% Grenache Noir'i all, millele järgneb 10,5% Syrah ja Mourvèdre 7%, mis mõlemad on laienenud viimastel aastakümnetel. Cinsaut, Clairette, Grenache Blanc, Roussanne ja Bourboulenc katavad igaüks umbes 1-2,5% ning ülejäänud seitse sorti moodustavad igaüks vaid kuni 0,5%.

Viinamarjade võrakujunduses on üsna tavaline nn peekri kujuline (gobelets) ning see on ainus stiil, mis on lubatud neljale põhilisele viinapuule.

Grenache annab väga magusa mahla, küpselt isegi moosise konsistentsiga. Syrah'd segatakse tavaliselt selleks, et anda veinisegule värvi ja vürtsi, samas Mourvèdre lisab veinile elegantsi ja struktuuri. Mõned veinimõisad toodavad veine ka sordipõhiselt (100% Grenache Noir), samas mõned tootjad peavad oluliseks, et veinisegu sisaldaks vähemalt sümboolse koguse kõikidest algselt 13 lubatud viinamarjasordist. Ainus mõis, mis kasvab kõiki neid algseid sorte ning kasutab neid ka segudes on Château de Beaucastel.

Châteauneuf-du-Pape punaseid veine iseloomustatakse sageli kui maiseid, lehkavaid maitseid, milles on vihjed tõrvale ja nahale. Veinid on noorelt sitked ja tanniinsed, saavutades vananedes rikkaliku vürtsikuse.

Valgeid Châteauneuf-du-Pape veine toodetakse vaid kuuest lubatud valgest sordist, mis moodustavad kokku 7% kogu kasvualast ning osa neist segatakse punaveinidesse, mis tähendab, et valge veini tootmismaht moodustab vaid umbes 5 % kogumahust.

Valgetes Châteauneuf-du-Pape veinides annavad Grenache Blanc ja Roussanne puuviljasuse ja täidluse, samas kui Bourboulenc, Clairette ja Picpoul lisavad happesust, lillelisust ja mineraalseid noote.

 

Veinivalmistamine Châteauneuf-du-Pape's

Traditsiooniliselt kääritati Châteauneuf-du-Pape veine betoontankides, kuigi 1980-ndatel võtsid paljud veinitootjad kasutusele roostevabast terasest mahutid, sest need on hügieenilisemad, lihtsamad puhastada ja võimaldavad täpsemini reguleerida käärimistemperatuuri. Viimasel ajal on aga taas tõusmas trend kääritada viinamarju uuemates, kaetud traditsioonilistes betoonist mahutites, mis on muutunud tõhusamaks ja on vastuvõetav tänase veinivalmistamise nõudmistele.

Kuna Châteauneuf-du-Pape veinid on seguveinid, siis võivad veinitootjad valida kahe erineva kääritamis meetodi vahel. Üks on tuntud kui koos kääritamine ning tähendab seda, et kõik sordid valatakse segamini samasse mahutisse ja kääritades koos. Teine kääritamismeetod nõuab, et baasveinid kääritatakse eraldi ning sellest segatakse hiljem kokku lõppsegu.

Châteauneuf-du-Pape punaveinide kääritamine kestab enamasti 1-4 nädalat, millele järgneb tavaliselt malolaktiline fermentatsioon. Veine laagerdatakse seejärel roostevabast terasest, epoksü või betoonist vaatides või tammevaatides 10 - 18 kuud. Selle aja jooksul tehakse Soutirage üks või isegi mitu korda.

Châteauneuf-du-Pape veinides on sageli palju alkoholi, tavaliselt 13-15%, minimaalselt 12,5% vastavalt apellatsioonireeglitele ning suhkru lisamine ei ole lubatud. Veinivalmistamise keskne mure piirkonnas on viinamarjas oleva kõrge suhkrusisalduse ja tanniinide ja fenoolide omavahelise tasakaalu leidmine. Pärast korjet eemaldatakse enne kääritamist viinamarja varred ja seemned vaid väga harva. Fermentatsiooni temperatuur hoitakse kõrgel. Marjakestad pumbatakse pidevalt ringi ja surutakse alla, et saavutada sobiv tanniinide tase ja iseloomulik tume Châteauneuf'i värv.

Alates 1970ndatest on maailmas levima hakanud trend eelistada pisut kergemaid, marjasemaid veine, mida saab tarbida juba nooremalt. See on viinud mõned mõisad eksperimenteerimisele katsetada süsihappe matseratsiooni. Châteauneuf-du-Pape veinide kriitiliseks eduteguriks peetakse madalat saagikust, mis on peaaegu poole väiksem kui lubatud saagikus näiteks Bordeaux's.

Veinivalmistamises laialt kasutatav väike tammevaat ei ole Châteauneuf-du-Pape aladel laialt levinud, kuna piirkonna põhilisel viinamarjal Grenache'l on kalduvus oksüdeeruda poorsetes puidust vaatides. Seetõttu kasutatakse Grenache puhul suuri tsemendist mahuteid, samal ajal kui teiste viinamarjasortide puhul kasutatakse suuri vanu barreleid, mida nimetatakse foudres, mis ei anna sama tammest karakteristikat kui väiksemad tammevaadid.

 

Châteauneuf-du-Pape veinitootjad

http://www.wineweb.com/scripts/search3.cfm/_/France/_/Rhone/Chateauneuf%20du%20Pape/

Chateauneuf-du-Pape Chateauneuf-du-Pape Chateauneuf-du-Pape
Chateauneuf-du-Pape Chateauneuf-du-Pape Chateauneuf-du-Pape
Chateauneuf-du-Pape    
Copyright © 2020 Veiniguru. Kõik õigused on kaitstud.
Joomla! on vaba tarkvara, mis on välja antud GNU/GPL litsentsi alusel
Liitu uudiskirjaga